Millest variatsioonid on vist küll kõige rohkem kordi tehtud metsatoit ja mille aplaus alati kannab. No lihtsalt kõigile maitseb. Ülilihtne ja õnnestub alati (kui kasutada “talupoja mõistust”). Retsept mille kohta ma olen kuulnud küsimust – kas sa oled selle ikka ära ka patenteerinud.
4-le
Vaja läheb:
2 sibulat
3 küüslauguküünt
pool pöidlajuppi ingverit
praadimiseks võid, kohe lahkelt et saaks sellega ka saia praadida
näpuotsaga vürtsköömneid
1 tl kurkumit
tsillihelbeid või värske kaun
2-3 dl oranze läätsesid
1 purk kookospiima
soola-pipart
soovi korral laimimahla ja värsket koriandrit
grillitud ciabattat või gruusia leiba
Koori ja haki sibul, küüslauk ning ingver. Saada sibul võiga potti klaasistuma, vaikselt, rahulikult, madalal kuumusel. See supi põhja tegemine on siin hästi oluline, kiiret pole. See on koht, kus alati möödub mõni matkaja, tõmbab ninaga õhku ja “mmm kui hea lõhn” lipsab tahtmatult üle huulte. Kõrbema ei tohi lasta. Mõne aja pärast lisa küüslauk. Mina kasutan alati kanget, eestimaist küüslauku, see on kohe täitsa teine asi. Siis ingver, prae rahulikult, sega. Nüüd võib potti panna vürtsid. Kõrveta neid ka natuke sibulasegus, niet eeterlikud õlid sulle ninna löövad. Kalla potti kookospiim ja läätsed, lisa vett, nii klaasike, poolteist ja lase rahulikult keema. Läätsed peavad keema kohe täitsa pudruks, siis on õige supp. Oranzid läätsed keevad kiiresti, ei ole vaja neid ette leotada ega midagi. Maitsesta soola-pipraga, soovi korral lisa laimimahla. Ja värske koriander sobib siia suurepäraselt, muidugi neile kellele see meeldib.
Jumalik. Lööb seest soojaks ja põsed õhetama.
